Noorem Tarkvaraarendaja eriala

Inkrementaalne mudel

Inkrementaalne mudel on tarkvaraarenduse protsessimudel, kus nõuded jaotatakse mitmeks eraldiseisvaks mooduliks või “inkremendiks”. Iga inkrement läbib tarkvaraarenduse elutsükli faasid – analüüs, disain, kodeerimine, testimine – ning iga valminud inkrement lisab süsteemile uut funktsionaalsust.

Esimene inkrement on sageli tuumiktoode, millele järgnevad inkremendid lisavad funktsionaalsust või täiustavad olemasolevat. See lähenemine võimaldab tarkvara osade kaupa välja lasta ja saada varakult tagasisidet.

Kuidas Inkrementaalne Mudel Töötab?

Protsess koosneb tavaliselt järgmistest sammudest, mis korduvad iga inkremendi puhul:

  1. Nõuete analüüs: Määratletakse konkreetse inkremendi nõuded. Kuigi üldised nõuded võivad olla teada, siis iga inkremendi jaoks täpsustatakse need eraldi.
  2. Disain: Luuakse inkremendi arhitektuur ja detailne disain.
  3. Kodeerimine: Toimub tarkvara tegelik arendus ja koodi kirjutamine.
  4. Testimine: Valminud inkrementi testitakse, et tagada selle vastavus nõuetele ja vigade puudumine.
  5. Implementeerimine/Integreerimine: Valmis inkrement integreeritakse olemasoleva süsteemiga või antakse kliendile üle.

Pärast esimese inkremendi valmimist ja tarnimist saab klient seda kasutama hakata ning anda tagasisidet, mida saab arvesse võtta järgmiste inkrementide arendamisel.

Inkrementaalse Mudeli Põhijooned

  • Tarkvara arendatakse seeriatena, kus iga seeria (inkrement) toodab töötava tarkvaraosa.
  • Võimaldab varajast tagasisidet kasutajatelt.
  • Paindlikum kui traditsiooniline koskmudel, kuna muudatusi saab sisse viia järgmistes inkrementides.
  • Riskid jaotatakse väiksemateks osadeks, mis on seotud iga inkremendiga.
  • Kliendid saavad varakult hakata tarkvara kasutama ja sellest kasu saama.

Eelised

  • Varajane töötav tarkvara: Kasutajad saavad süsteemi põhilisi funktsioone varem kasutada.
  • Riskide maandamine: Kõrge riskiga funktsioonid saab arendada ja testida varajastes inkrementides.
  • Paindlikkus: Muudatuste tegemine on lihtsam võrreldes koskmudeliga.
  • Tagasiside integreerimine: Iga inkremendi järel saadud tagasisidet saab kasutada järgmiste inkrementide parendamiseks.
  • Lihtsam testimine ja silumine: Väiksemaid osi on lihtsam testida.

Puudused

  • Nõuab head planeerimist: Kogu süsteemi arhitektuur ja moodulitevahelised liidesed peavad olema alguses hästi defineeritud, et tagada sujuv integreerimine.
  • Kogukulu võib olla suurem: Kui süsteemi tükeldamine ja integreerimine pole hästi juhitud, võib see osutuda kulukamaks.
  • Hästi defineeritud moodulid: Vajab selgelt piiritletud mooduleid.

Millal Inkrementaalset Mudelit Kasutada?

  • Kui süsteemi nõuded on suhteliselt hästi teada, kuid eeldatakse mõningaid muudatusi.
  • Kui on soov varakult turule tuua töötav toode.
  • Kui projekt on suur ja keerukas ning seda on mõistlik jaotada osadeks.
  • Kui on vaja maandada riske, eriti tehnoloogilisi või tururiske.
  • Kui on olemas ressursid paralleelseks arenduseks (kui inkremendid on piisavalt sõltumatud).

Kokkuvõte

Inkrementaalne mudel on kasulik lähenemine, mis võimaldab tarkvara järk-järgult ehitada ja tarnida, pakkudes paindlikkust ja varajast väärtust kliendile. See sobib projektidele, kus on võimalik funktsionaalsus mõistlikeks osadeks jaotada.


Kontrollküsimus: Inkrementaalne Mudel

Milline järgmistest väidetest iseloomustab KÕIGE PAREMINI inkrementaalset mudelit?